Hüüru vesiveski ajaloost

Arvatavasti enamusele inimkonnast ei ütle kohanimi Hüüru midagi, ometi on see paik pika ja väärika ajalooga. Hüüru küla – HIURENKYLAE – mainiti esimest korda juba Taani Hindamisraamatu Eestimaa nimistus 1241. aastal. Tol ajal kuulus Hüüru Harku läänivaldusesse ja taanlastele, kuni taanlased pärast Jüriöö ülestõusu olid sunnitud tülikatest aladest loobuma ja need ordule müüma.

Kui Jüriöö ülestõusu juba mainitud sai, siis ilmselt on enamusel meist meeles Eduard Bornhöhe kangelasjutustus “Tasuja”, mille sündmustik- kui uskuda siinse ümbruse vanemaid elanikke- on seotud ümberkaudsete aladega. Kusagil siin, kui Harku poole minna, olevat legendaarse Lodijärve lossi varemed ja kelder, kus Tambetit kinni peeti ja raudrõngaski, mille külge ta needitud.

14. sajandi lõpust, kui alad ordule maha müüdi, saab Harkust Tallinna komtuurile alluv ordumõis, mis on eraomanduses 16. sajandi keskpaigast. Samal ajal, 16. sajandil, eraldub Harkust Hüüru mõis, mis rajatakse Hüüru vesiveski juurde. Hüüru mõisa ei oleks, kui poleks olnud kõigepealt seda vesiveskit, mis on siin olemas olnud vähemalt aastatest 1540 – 1550. Nii võib öelda, et ajalooliselt on Hüüru vesiveski selle paiga süda ja keskpaik, mille ümber muu elu koondunud.

Kes põldu harib ja vilja kasvatab, sellel on vaja vilja jahvatada. Millal eestlased õppisid seda tegema vesiratta abil, ei ole muidugi täpselt teada, aga Eesti vesiveskite uurija Anto Juske on arvanud, et amet õpiti selgeks viikingitelt.

Nüüd on Hüüru vesiveski ärganud uuele elule ning on jälle saamas selle paiga südameks, kohaks, kus väärikas ajalugu on ühendatud tänapäevaga.

Loodame, et Hüürust, kust seni enamus inimesi lihtsalt autoga läbi kihutas, saab tuntud peatuspaik, mis on märgitud kõikidele kaartidele kui koht, kus saab looduskaunis kohas ja ajaloolises miljöös meeldivalt aega veeta.